Mark 7

1Ja variserid ja mõned kirjatundjaist, kes olid tulnud Jeruusalemast, kogunesid Tema juure, 2ja nähes mõningaid Ta jüngritest ebapühade, see on pesemata kätega leiba võtvat - 3sest variserid ja ükski juut ei söö enne, kui nad on hoolsasti käsi pesnud, nii pidades esivanemate pärimust; 4ka turult tulles ei söö nad muidu kui et nad endid enne pesevad; ja palju muid asju on, mida nad on võtnud pidada, nagu karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised - 5küsisid Temalt variserid ja kirjatundjad: "Miks Sinu jüngrid ei ela vanemate pärimuse järele, vaid söövad leiba ebapühade kätega?" 6Aga Ta ütles neile: "Jesaja on hästi teist silmakirjatsejaist ennustanud, nõnda nagu on kirjutatud: See rahvas austab Mind huultega, kuid nende süda on Minust kaugel; 7ilmaaegu nad teenivad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised. 8Sest hüljates Jumala käsu, te peate inimeste pärimust!" 9Ja Ta ütles neile: "Ilus küll! Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust! 10Sest Mooses ütles: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema! 11Teie aga ütlete: Kui inimene ütleb oma isale või emale: Korbaan - see tähendab ohvriand - on see, mis sa iganes minu käest võiksid saada!, 12siis te ei lase teda enam ühtki head teha oma isale ega emale 13ja teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille te oiete pärinud, ja teete palju muud seesugust." 14Ja Ta kutsus jälle kõik rahva Enese juure ja ütles neile: "Kuulge Mind kõik ja mõistke! 15Miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest. 16Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!" 17Ja kui Ta rahva juurest oli läinud ühte majasse, küsisid Ta jüngrid Temalt selle tähendamissõna mõtet. 18Ja ta ütles neile: "Kas teiegi olete mõistmatumad? Eks te saa aru, et kõik, mis väljastpoolt läheb inimese sisse, ei või teda rüvetada? 19Sest see ei lähe mitte tema südamesse, vaid kõhtu, ja väljub eri paika." Nii Ta kuulutas kõik toidused puhtaks. 20Ja Ta ütles: "Mis inimesest välja läheb, see rüvetab inimest. 21Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, 22abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. 23Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest." 24Ja Ta tõusis ning läks sealt ära Tüürose ja Siidoni alale. Ja Ta läks ühte majasse ega tahtnud, et keegi seda teada saaks. Kuid Ta ei võinud jääda varjule. 25Sest üks naine, kelle tütrekesel oli rüve vaim, oli Temast kohe kuulda saanud ja tuli ning heitis ta jalge ette maha. 26See naine oli kreeklane, sündimise poolest Sürofoiniikia inimene. Ja see palus Teda, et Ta ajaks kurja vaimu välja ta tütrest. 27Siis ütles Jeesus temale: "Lase esmalt laste kõhud täis saada; sest ei ole mitte hea võtta laste leib ja heita koerukeste ette!" 28Ent naine kostis ja ütles Temale: "Jah, Issand, aga koerukesed laua all söövad laste raasukesi!" 29Siis Ta ütles naisele: "Selle sõna pärast mine; kuri vaim on sinu tütrest lahkunud!" 30Ja naine läks koju ja leidis tütre voodis magavat ning kurja vaimu lahkunud olevat. 31Ja kui Ta jälle välja läks Tüürose aladelt, tuli Ta Siidoni kaudu Galilea mere ääre Dekapoli alade keskkohale. 32Ja Ta juure toodi kurt, kellel oli kidakeel, ja paluti Teda, et Ta paneks Oma käe tema peale. 33Siis Ta võttis tema rahva seast kõrvale ja pistis Oma sõrmed tema kõrvu ja sülitas ning puudutas ta keelt, 34vaatas üles taevasse, ohkas ja ütles talle: "Effataa!", see on: Mine lahti! 35Ja tema kõrvad läksid lahti ja ta keeleköidik pääsis kohe valla, ja ta rääkis selgesti. 36Ja Ta keelas neid seda ühelegi rääkimast. Aga mida enam Ta neid keelas, seda enam nad kuulutasid seda. 37Ja inimesed hämmastusid üliväga ja ütlesid: "Kõik on Ta hästi teinud; kurdid teeb ta kuulma ja keeletumad rääkima!"